Tänu oma rullaatorile puutun kokku nauditavate suhtlustega.

Kui ma paadisadamasse jõuan ja lahele vaatan, märkan kahte telki, mis on püstitatud ühele kai äärde, kus on grillimisala. Haaran oma võimsaima suumobjektiiviga kaamera ja kinnitan selle oma Velopedi külge kinnitatud statiivile. Seal telkib kaks inimest jalgratastega. Teen paar fotot, kui nende poole hakkan liikuma. Küsin alati fotode kasutamiseks luba ja olen ka uudishimulik nende kohta rohkem teada saama.

Minu meeldivaks üllatuseks näen, et tegemist on kahe vanema härrasmehega. Kui neid tervitan, saan vastuseks sõbraliku „Tere“, samal ajal kui üks neist lisab: „Pino oskab natuke rootsi keelt.“

Need kaks võluvat härrasmeest, mõlemad üle 70 aasta, on pärit Saksamaalt. Nad on saabunud Göteborgist ja veedavad nüüd öö siin väikeses Söråkeri külas. Inglise, rootsi ja saksa keele segu kaudu saan teada nende uskumatust jalgrattateekonnast. Nende praegune sihtkoht on Umeå, kust nad plaanivad praamiga Vaasasse sõita ja sealt edasi Soome rattaga sõitu jätkata.

Nad on lummatud minu Velopedist, millele olen nimeks pannud Ninja, kuna see viib mind „üle mägede ja orgude“. Ka mina olen neist lummatud ja nad avaldavad mulle muljet.

Mõni päev hiljem kohtasin samas kohas prantslast Romaini. Ka tema on sõitnud rattaga Norrast, läbides Docksta Ångermanlandis. Nüüd naudib ta pärast varjualuses ööbimist hommikusööki. Tema rattareis Prantsusmaalt Söråkerisse on võtnud 19 päeva. Meil oli meeldiv inglise keele vestlus. Tal polnud kindlat reisimarsruuti ega ajakava. Kujutage ette, et satute siin Söråkeris nende pikamaa-jalgratturite otsa. Uskumatu!

Lahkusin naeratades, kui mõtlesin, kui õnnelik ma olen, et mul on Ninja kaasas. Ilma oma Velopedita poleks ma neid aastaringseid jalutuskäike teinud, olgu siis vihma või päikesepaistega. Ma loodan oma Ninjale nii oma vormisoleku kui ka heaolu osas.