Trionic Walker näib andvat uue elu. Kas see võib tõesti tõsi olla?

Rääkige meile veidi rohkem endast ja sellest, millega olete tegelenud

Olen kogu elu õpetanud internaatkoolides ja jaganud oma vaimustust välitegevuste vastu. 1971. aastal juhtisin ekspeditsiooni Islandile. 1982. aastal sõitis 23-liikmeline rühm jalgratastega Miamist Ottawasse ja 1986. aastal sõitsid 26 13-aastast, nende seas tulevane USA suursaadik, jalgrattaga Lands Endist John O’Groatsi. Jagades oma hobisid sel moel, sain anda noortele enesekindlust, mida pakuvad füüsilised väljakutsed. 

Pensionipõlves sain sõita Caminol, avastada Uus-Meremaad ning rattaga sõita Rajasthanis, Keralas, Tais ja Laoses. Hingematvad elamused.

Kuid kõik see läks lõpuks füüsiliselt maksma. 82-aastaselt tekkis mul raske reumaatiline haigus ja osteoporoos. See kahjustas mu selgroo alaosa ja moonutas küfoosi tõttu mu kehahoiakut. Muutusin vastuvõtlikuks uutele luumurdudele. Mu armastus kehalise tegevuse vastu näis piirduvat eritooli abiga.

Miks võtsite ühendust Trionicuga?

Täiesti juhuslikult sattusin ajakirjas The Oldie Trionicu reklaamile. See ilmus vaid sellel ühel korral ja mõtlen sageli, kui õnnelik ma olin, et selle välja lõikasin ja selle üle järele mõtlesin. Jah, see oli kallis, kuid Walker näis andvat uue elu. Kas see võis tõesti tõsi olla? Teadsin, et loomulik kõnd ei tule kunagi tagasi, kuid see osutus parimaks investeeringuks, mida oleksin üldse saanud teha. See viis mind õue. Sain oma jäsemeid liigutada. Sain oma tervise taastada. Sain suhelda ning jälgida loodust ja ümbritsevat maailma. Milline pööre Trionic Walker küll oli. See võimaldas mul ohutult koormust vähendada selgroo alaosal, mis oli mu valu allikas, ning pakkus kindlat ja mugavat tuge alati, kui pidin puhkama.

Mida olete oma Trionicuga suutnud teha, mida te alguses ei uskunud võimalikuks?

1998. aastal asutasin fondi, mis aitab abivajajaid. Oleme kõik vabatahtlikud, kellel on lai asjatundlikkus. Traagilisel kombel sai mu auhinnaline laekur 2024. aasta juulis teada, et tal on diagnoositud motoneuronihaigus (MND), millele ei ole ravi. Tundsin Jonathani 35 aastat ja, nagu võite ette kujutada, tahtsin meeleheitlikult teha midagi, mis võiks aidata teda, tema perekonda ja sõpru, kui seisime silmitsi teda ees ootava kiire allakäiguga.

Usaldus oma Trionic Walkeri vastu andis mulle mõtte korraldada talvel Lake Districtis sponsoreeritud matk – füüsiline väljakutse, mis irooniliselt muutis mind tervemaks.

Oma sponsoreeritud matkal seadsin eesmärgiks läbida talve jooksul 100 miili (umbes 160 km), keskmiselt umbes 2 miili päevas, oma Trionic Walkeri abiga; selle õhkrehvid saavad hakkama ebatasase pinnase ja halva ilmaga. 

Alustasin 17. oktoobril ja täna, juba veebruaris, olen läbinud 167,3 miili. Loodan jõuda 200 miilini, kui lõpetan 28. veebruaril. Siiani olen kogunud kokku 4633 naela, sealhulgas Gift Aid (HMRC-lt veel taotlemata). Kogu summa annetatakse organisatsioonile MND Association. 

Mis on teie järgmine eesmärk oma Trionicuga? 

Novembri lõpus avaldas kohalik ajaleht loo minu sponsoreeritud matka plaanidest. Seda luges naine, kes oli vaid nädal varem traagiliselt kaotanud oma abikaasa agressiivse vähi tõttu. Nad olid mõlemad aktiivsed loodusesõbrad ja arvasid, et liikumine võiks tema seisundit aidata, nii et nad ostsid Trionic Velopedi, mida mees jõudis kasutada vaid mõnel korral. Naine soovis, et saaksin selle kohe ja kasutaksin seda tema abikaasa mälestuseks. Kuna elan Lake Districtis, liigun aprillist novembrini maastikul, seega loodan väga, et Veloped oma nutikate maastikuomadustega laiendab mu ulatust madalatele küngastele – alati tänuliku mälestusena Davidist. Ja aitäh, Johan, et kohandasid selle minu vajadustele.