Erakordse kõndijaga kohtumine

Artikli autor: Greg Cooley, 2LIV4 asutaja

Eitamine

Võib vist öelda, et ma eitasin oma tõde. Pärast õnnetust käisin teraapias uskumatult palju, et suutsin piisavalt kaua kõndida või jalgadel tasakaalu hoida, et edasi liikuda. Mul on aga näol ja peas piisavalt arme, mis tõestavad, et see oli pehmelt öeldes ebausaldusväärne. Aastaid üritas ema mind veenda käimisraami kasutama, aga ma panin vastu ja kinnitasin endale, et mul pole seda vaja.

Ema teab paremini

Muidugi ei saa miski igavesti samaks jääda ja ühel päeval tööl kukkusin ma rängalt. Järgmisel päeval esitas ema mulle ultimaatumi – kas ma valin kahe nädala jooksul käimisraami või valib ta mulle ühe. Muidugi olin ma ikka veel eituse seisundis ja ei arvanud, et ta mõtleb seda tõsiselt. Aga kaks nädalat hiljem, oma sõna pidades, küsis ta, kas ma olen leidnud endale meelepärase käimisraami.

Selle õige leidmine

Samal pärastlõunal hüppasin internetti ja hakkasin käimisraamide kohta infot otsima. Ma ei tahtnud midagi, mis näeks välja nagu traditsiooniline käimisraam, ja pärast sadadele tundunud lehtedele klõpsamist leidsin ühe, mida olin nõus proovima. Hiljem samal õhtul, kui ema helistas ja palus mul talle üksikasjad saata, valisin Trionic Velopedi.

Ära lahku kodust ilma selleta!

Järgmisel nädalal saabus Trionic Veloped minu koju. See võttis veidi aega, aga lõpuks sai sellest minu American Expressi roheline kaart; teisisõnu, „Ära lahku kodust ilma selleta!” Olen oma Trionic Velopediga läbinud sadu kilomeetreid ja kasutan seda kõige vedamiseks alates toidukaupadest kuni viiekümne naelase sukeldumisvarustuse kotini ja ka kõige väärtuslikuma lastini – oma kahe karvase beebi, Dexteri ja Chewy.

Minu Veloped on käinud üle kogu maailma, eriti Kariibi mere piirkonnas, Lõuna-Prantsusmaal, Kuubal ja Iirimaal. Olen seda kasutanud rannas, kivistel radadel ning munakivide, lume ja jää peal. Kukkumisest ei tule midagi head, aga antud juhul viis see mind erakordse matkaja juurde!