10 aastat hiljem – ikka sama tahtejõud

Kuidas on teie taastumistreening välja näinud?

Olen kõvasti treeninud olümpiajooksja Sergio Heredia loodud personaalse programmi järgi, mis hõlmab kolme jõusaalitreeningut nädalas. Alguses oli tavalises jõusaalis – mitte spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud – treenimine suur väljakutse. Kuid tänu suurele järjekindlusele ja teiste liikmete kannatlikkusele õppisin kõiki masinaid ohutult kasutama.

Teil on nii rullaator kui ka Veloped. Millal te rullaatorit kasutate?

Jõusaali jõudmiseks ja seal liikumiseks toetun Trionicu (neljarattalisele) rullaatorile. Selle stabiilsus ja kompaktne suurus muudavad selle ideaalseks treeningmasinate vahel navigeerimiseks. Lisaks tekitab selle sportlik disain minus pigem uhkust kui ebakindlust kõndimisabivahendi kasutamise pärast.

Järjepidev jõusaalis käimine pole mitte ainult parandanud minu kõndimist, vaid on teinud ka igapäevaelu lihtsamaks.

Millal te kasutate Velopedi oma taastumiseks?

Neljast ülejäänud nädalapäevast pühendan kolm päris jooksmisele... noh, „kiiresti kõndimisele“. Nendel väljasõitudel olen hakanud Velopedi täielikult usaldama ja nüüd on raske ette kujutada tavalise rullaatori kasutamist. Oma kahel esimesel 5 km võistlusel olid mul mõlemad esirattad maapinnal. Kuigi pööramine oli keeruline, osutus peamiseks väljakutseks see, et linnatänavad on keskelt kergelt küürus, et vihmavesi ära voolaks. See tegi Velopedi sirgjoonelise liikumise hoidmise ilma kõnniteede poole kaldumata väga keeruliseks.

Poolmaratoni jaoks panin Velopedi asendisse, kus üks esiratas on maas ja teine õhus. Stabiilsuse suurendamiseks kasutasin ka maastiku-esirattaid. See läks suurepäraselt, aga kahjuks oli mu tempo selle võistluse jaoks liiga aeglane ja nad sundisid mind katkestama. Olime Barcelona ühel kõige tihedama liiklusega tänaval ja need olid liiklusele suletud. Politsei ülesanne oli need pärast jooksjate möödumist uuesti avada. 6 km pärast öeldi mulle, et mu tempo on liiga aeglane ja nad pidid teed tavapärasesse seisukorda taastama. Teatud mõttes olin sunnitud katkestama – oleksin jätkanud, aga ma lihtsalt ei suutnud kiiremini liikuda, seega ei jäänud mul muud üle, kui kõrvale astuda.

Ma saan aru, et selles etapis oleks kõige mõistlikum leppida sellega, et ma ei saa enam kunagi joosta, ja alla anda – aga ma keeldun seda tegemast. Jätkan treenimist ja teen samu võistlusi järgmisel aastal ja vajadusel ka ülejärgmisel aastal, kuni saan jälle joosta.